Auli Kyllikki Saari oli 17-aastane Soome tüdruk, kelle mõrv 1953. aastal on üks kõige kurikuulsamaid mõrvajuhtumeid Soomes. Tänaseni on tema mõrv Isojokil lahendamata.
Auli Kyllikki Saari mõrv
17. mail 1953 lahkus Auli Kyllikki Saari oma tsikliga kabelisse. Ta töötas koguduse kantseleis ja käis palvekogunemistel. Sel konkreetsel päeval avaldas Auli, et on väga väsinud ja vajab puhkust. Ehkki teised avastasid selle väga ebatavalise, anti talle ja ühele Maiju-nimelisele sõbrale võimalus sellel päeval palvelt varakult koju minna. Nad lahkusid koos kodu rattaga sõitma.
Koduteele minnes läksid kaks preili ristmikul lahku ja Tie-Jaska nimeline mees nägi Auli miili edasi liikumas. Ta oli viimane inimene, kes teda elusana nägi. Puuduv teade esitati paar päeva hiljem, kuna Auli koguduse ametiasutused ei olnud liiga mures selle pärast, et ta sel pühapäeval koju ei jõudnud. Hiljem teatas Maiju, et Auli tundus olevat terve päeva kartlik ja masendunud.
Nädalatel, mis kulusid pärast Auli kadumist, nägid pealtnägijad üksikasjalikult lähedal asuvas panipaigas kahtlast kreemja tooni autot jalgrattaga, teised aga väitsid, et kuulsid Kaarankajarvi järve lähedal abihüüdeid ja nutusid.
11. oktoobril leiti Auli säilmed rabast selle koha lähedal, kus teda viimati elusana nähti pärast tema kingi, salli ja mehe soki leidmist. Ta oli pooleldi paljastatud ja jakk oli ümber pea keeratud. Pärast tema keha avastamist leiti ka tema teine king. Tema jalgratas avastati samal aastal hiljem soisest piirkonnast.
Uurimisasutused spekuleerisid, et mõrvaril võis olla seksuaalne motiiv, kuid selle teooria toetamiseks pole tõendeid esitatud.
Kahtlusalused Auli mõrvajuhtumis
Kahtlusaluseid oli arvukalt, sealhulgas vikaar, politseinik ja kaevikoopa kaevur, kuid nende ühingut puudutavatest uuringutest ei tulnud midagi välja. Ilmselt pääses Auli mõrtsukas kõigi oma väärteodega.
Kauko Kanervo
Esialgu oli juhtumi peamine kahtlustatav koguduse preester Kauko Kanervo, kes jäi mitu aastat uurimise alla. Kanervo oli kolm nädalat enne mõrva kolinud Merikarviasse ja tema teatel viibis ta Saari kadumise õhtul selles piirkonnas. Kanervo mõisteti uurimises õigeks, kuna tal oli tugev alibi.
Hans Assmann
Hans Assmann oli sakslane, kes rändas Soome ja veel hiljem Rootsi. Väidetavalt oli ta KGB spioon. Teada on see, et ta elas 1950. ja 1960. aastatel Soomes.
Assmanni naine teatas, et tema mees ja tema autojuht olid mõrva ajal Isojoki lähedal. Assmannile kuulus ka helepruun Opel, sama tüüpi auto, mida mitmed tunnistajad olid mõrvapaiga lähedal näinud. 1997. aastal tunnistas Assmann end osalenud kuriteos endisele politseinikule Matti Paloarole ja võttis vastutuse Auli Kyllikki Saari surma eest.
Assmanni lugu ohvitserile väitis, et surma põhjustas autoõnnetus, kui tema autojuhi juhitud auto põrkas kokku Auliga. Juhi osaluse tõendite varjamiseks korraldasid kaks meest juhtumi mõrvana.
Paloaro sõnul ütles Assmann oma surivoodil, "Ühe asja võin teile aga kohe öelda ... sest see on kõige vanem ja mingis mõttes oli see õnnetus, mis tuli varjata. Muidu oleks meie reis ilmsiks tulnud. Kuigi mu sõber oli hea autojuht, oli õnnetus vältimatu. Oletan, et tead, mida mõtlen. "
Assmanni naine teatas ka, et mõrvaõhtul koju naastes oli kadunud üks mehe sokk ja kingad märjad. Autos olid ka mõlgid. Proua Assmanni sõnul lahkusid paar päeva hiljem Assmann ja tema juht uuesti, kuid seekord oli neil labidas kaasas. Hilisemad uurijad tegid kindlaks, et Auli mõrvar pidi olema vasakukäeline, mis Assmann oli.
Assmann on väidetavalt olnud ka teo toimepanija Bodomi järve mõrvad, mis toimus 1960. Politsei teatel oli tal alibi.
Vihtori Lehmusviita
Vihtori Lehmusviita viibis pikka aega vaimuhaiglas ja suri 1967. aastal, misjärel tema juhtum tühistati. Üldiselt mõrvarina peetud meespolitsei oli tol ajal 38-aastane kohalik elanik. 1940. aastatel tunnistati Lehmusviita süüdi seksuaalkuriteos ja tal oli vaimuhaigus.
Politsei kahtlustas, et mõrvar sai abi ja varjamist kriminaalse taustaga Lehmusviita 37-aastaselt õemehelt. Kahtlusaluse ema ja õde andsid talle mõrvaõhtu eest alibi, öeldes, et ta oli pärast tugevat joomist voodis kella 7-ks.
Lehmusviita ülekuulamisel ütles ta, et Auli pole enam elus ja tema laipa ei leita kunagi. Seejärel võttis ta oma avalduse tagasi, väites, et temast sai valesti aru. Kahtlusalune ja tema õemees väidetavalt kaasosaline kuulati üle 1953. aasta sügisel. Varsti pärast seda juhtumit kolis õemees Kesk-Pohjanmaale ja seejärel Rootsi.
Lehmusviita kuulati üle kaks korda. Ta viibis vaimuhaiglas ravil ja kui provintsi kriminaalpolitsei tuli sinna teda üle kuulama, lõpetati ülekuulamine, sest Lehmusviita käitumine muutus nii imelikuks ja segaseks, et arst käskis, et teda ei saa tema riigis üle kuulata.
Nii Lehmusviita kui ka tema väidetav kaasosaline tundsid maastikku väga hästi, kuna neil oli ühine tööpõld, mis asus Auli leidmise kohast 50 meetri kaugusel. Põllul oli labidas, millega haud kaevati.
Järeldus
Ehkki Auli Kyllikki Saari juhtum pälvis märkimisväärset meediatähelepanu, pole mõrvarit (mõrvareid) kunagi tuvastatud. Auli matusetalitus toimus Isojoki kirikus 25. oktoobril 1953, hinnanguliselt osales seal 25,000 XNUMX inimest.
